Kiire-kiire!

Kui Eestis olles mõtlesin, et siin aega küllaga blogi veel kirjutada, siis eksisin ikka vägagi!

Lõppenud on 5. nädal ja elu muutub iga päevaga aina kiiremaks ja kiiremaks.
Järele on jäänud 9 nädalat töötada ja ootan juba väga 25. septembrit, et omade juurde saada. Koduigatsus närib ikka meeletult hinge!

Aga, et teile lihtsalt teada anda, mida siin teen siis...
Ärkan iga hommik 5.59, võtan külma duši, panen oma lunchboxi kotti ja hakkan rattaga hommikusöögi kohta vudistama. Tööle hakkan 7.30 - 7.59 vahemikus. Tööpäev lõpeb 21.01. See siis varieerub iga päev natukene, mõni päev täpselt 21.01 mõni päev hiljem. Hetkeseisuga olen kokku töötanud 406 tundi ja 4 minutit.
Iga päev veereb samamoodi õhtusse. Voodis katsun olla kell 10, et ikka magada ka saaks.
Pühapäevad on vabad, siis on meil Sunday meetingud, kus teeme nädala kokkuvõtteid.

Natukene Ameerikast.
See on täiesti naeruväärne, millised need ameeriklased ikka on. KÕIK ON NII SUUR! Söök, autod, majad, teed, inimesed.
Tüüpiline ameeriklane ei tee ise mitte midagi. Väga tavaline on see, et hommikul sõidab maja ette käruga auto, mille peal on siis imemasin-muruniiduk ja vuristab su majaesise puhtaks.
Tüüpiline on siin meeletult suur tarbimine. Poes käimine on kui naljanumber. Toidukärud on siin loomulikult 2 korda suuremad kui eestis ja ameeriklaste kärud on ülekuhjatud. Jah, täpselt nagu filmis. Piim on kanistrites, sest kilepakid või tetrapakendid ei tuleks siin kõne allagi, olek kui üks lonks.
Inimesed söövad koguaeg. Koguaeg ja koguaeg. Refill on normaalne. Ostad omale 1,5 liitrise joogi ja see on nii normaalne, et tahad teist 1,5 liitrit veel tasuta. Saad ka!
Poes on hinnad soodsamad suurematel pakkidel. Pigem osta suur, saad odavamalt ja rohkem tarbida.
Kui rikkamates piirkondades töötada, siis süda hakkab lausa ebanormaalsusest kiiremini põksuma. Majad on taevani, sadu meetreid laiad ja pikad. Kui maja ees seisab 5 autot on see eriti normaalne. vahel ei tasugi selle maja uksele koputada, mille ees seisab vaid üks auto, sest kedagi lihtsalt pole kodus. Siin omatakse ikka päris mitut "pühapäevaautot."

Ise olen terve ja kraps. Väntan siia-sinna, mäes üles-alla, paremale-vasakule.
Loen päevi, samas naudin ägedate peredega kohtumist.
Terve 13 tunnise tööpäeva jooksul võib üks ema sulle nii hea enesetunde anda, et unustad kõik pahad emad ära.
Asi, mis siin mulle väga meeldib on see, et inimesed hoolivad. Head emad hoolivad tõeliselt ja kogu oma südamega, isegi võõrast inimesest, kes nende uksele 21.05 koputab ja haridusalaseid raamatuid näidata soovib.


Ja selle kõige juures on kõige-kõige parem asi - hakkad väärtustama oma väikest maad, oma emakeelt, oma lähedasi ja sõpru!
Pole paremat kohta, kui oma kodu, oma voodi, omad inimesed ja võimalus rääkida oma emakeeles.

Seda on vaja! Saan sellega hakkama!
Igatsen teid kallikesed!
Varsti olen juba kodus tagasi!

Olge tubli!
Maris

Teine nädal läbi!

Kallid inimesed.
Kahjuks on ajaga siin kitsas käes. Absoluutselt ei ole aega blogi täiendada.

Annan teada, et teine nädal on siis tänasega siin bookfieldil läbi saanud ja homme ootab eest pikk ja teguderohke 3. nädal.
Töö on endiselt raske ja koduigatsus peal.
Tahtsin lihtsalt tänada kõiki, kes mind toetavad ja kirju saadavad. Armsad olete ja hea on lugeda, mida kõike naljakat teil seal toimub!

Hoidke ennast!
Mina veel elan ja spurdin 3. nädalale enesekindlalt vastu!
Kui ma pingutan, juhtuvad ka minuga head asjad!

Olge tublid!
Teie Mannu.

Endiselt armastan teid kõiki!

Ameerika

Tere kallid sõbrad ja muud loomad!

Esmalt suured vabandussõnad, et pole midagi kirjutanud, kuid elu siin on liiiga kiire.
Annan praegu ka vaid mõne sõnaga teada, kuidas mul läinud on ja mis mind veel ees ootab.

- Lend läks kenasti, nautisin igat 16 ja poolt tundi ja juba olimegi kohal. Atlanta-Nashville lend hilines 1,5 tundi. Pole viga.
- Nädalane müügikooli oli hull hull hull. Bookbag kaalub ligi miljon kilo ja puhata pole siin aega hetkekski. Koguaeg jookse ja torma kuhugi. Kas siis loengusse, harjutama, sööma, vetsu vms.
- Minu suvine ajakava on 5.59 üles ja 22.00 voodisse. Sinna vahele jääb siis 14 tundi tööd ja pühapäeviti Sunday meetingud ja poes nädala toidu ostmine.
- Töötan Alabama osariigis, linnaks on Huntsville. Ligi 200 000 elanikku.
- Tööd teen hetkel rattaga, mille collectisin ühelt rõõmsalt ja abistavalt prantsuse tädilt. Rattad on suured, palju kolisevat plekki ja krõksuvad pedaalid, aga nii vast peabki.
- Söön porgandeid ja viinamarju, mõni päev luban ka tortillat. Müslibatoone ka, mis on siin hästi head.
- Kliima on siin 36 kraadi iga päev. Päike otse lagipähe ja kella 12 päeval oled sooda valmis. Kõige kuumem ongi 12 - 17.
- Ilm on kaootiline. Kui on päike siis sajaga ja kui sajab, siis sajaga. See tähendab seda, et sajab 2 minutit ja siis on 3 tundi ülikuum ja siis jälle sajab.
- Õhk on niiske, nii, et kui oled 12 minti päikese käes õues olnud, on läbimärg särk garanteeritud.
- Esimene töönädal sai tänasega läbi. 1 down 13 to go.
- Kõige kõige suurem igatsus on Miku ja pere järgi. Tahaks väga koduseid kotlette ja keedukartult. Kurgi-tomati-sibula-tilli salatit hapukoorega.
- Inimesed siin on sõbralikud, kui pere on kõige olulisem

Kui aega leian, kirjutan pikemalt.
Palju õnne kõigile lõpetajatele ja ilusat jaanipäeva.
Ramon, tee siis ikka hea koduõlu ja Musu, hüppa minu eest ka üle lõkke.

Armastusega,
Maris.

Lühidalt

Siin Tallinn, kell on 11.44.
Midagi pikalt pole rääkida.

- Kasvatusfilosoofia eksam läks oodatust libedamini. Nüüd jääb oodata vaid positiivset hinnet.

- Üle väga pika aja sai pliksidega elva linna vahel kingataldu kulutatud ja lobisetud.

- Mai sai 20. Tähistasime seda väikestviisi Big Ben'is.

- Andres saab 21. Seda tähistatakse ka Big Benis, aga suuresti koos mõnusa märjukesega. :)

- Täna tulin ekstra inglise keele loengu pärast Tallinna, autoga. Võitlesin kogu tee unega ja kui kohale jõudsin, selgus, et loengut ei toimu. KUI TORE!!!

- Veendun iga päevaga järjest rohkem, et Facebook on kõige rõvedam koht üldse. Kõikide elu ja tegemised peensusteni kõigile kättesaadavad. Jäk!

- Ees on veel 2 eksamit. Loodusõpetuse didaktika ja inglise keel. Selle nädalaga peaks siis asjaga loodetavasti ühele poole saama.

- Tänu plikade suurele pealekäimisele, otsustasin siiski sünnipäeva pidada. Lahkumispidu ja sünnipäev siis koos. Ehk kukub isegi välja.

- Õigel päeval on kõik sugulased külas, tähistame siis pereringis minu 20. eluaasta saabumist.

- 3. juuni on õigepea käes ja no nii õõnsaks kisub seest, et ei teagi, kuidas olla. Põnevus ja kurbus üheskoos, pole seda varem tundnud.

Väärtused!?

Väärtustega ei pea tegelema ainult siis, kui ollakse kriisis. Aga jah, rääkida võib ka kriisist – Nõukogude võim tegi kõik selleks, et hävitada meie euroopalik väärtussüsteem. Selle tagajärjel oleme praegugi veel olukorras, kus paljud väärtused on muutunud sisutühjaks, meie ühiskonda iseloomustab moraalinormide sage eiramine, ühiskonna vähene sidusus, usalduse ja sallivuse madal tase, inimeste võõrandumine riigist, vähene kodanikumeelsus, individualistliku tarbijamentaliteedi vohamine, hoolimatu suhtumine tervisesse ja keskkonda, solidaarsuse ja vastutustunde puudumine. Kool on jäänud ühiskonda tabanud eetilises kriisis abituks pealtvaatajaks. Paljud õpetajad ei julge ega oska olla teadlikud väärtuste kandjad ja kujundajad. - Margit Sutrop

Nõustun!

Inimesed on erinevad ja õpetaja seisukohalt võiks mõelda, et tema ülesanne on märgata, mis on konkreetse lapse tugevused ning neid toetada. Võiks ka lapsele öelda, et ta saab oma tugevate külgedega kompenseerida neid asju, milles ta on nõrgem, et inimesed nii-öelda täiendavad üksteist ja ongi tore, et me oleme erinevad. Seda selleks, et laps hakkaks ise oma tugevaid külgi edasi arendama ja tunneks, et ta on maailmale vajalik. - Margit Sutrop

Uhke oleks olla nii hea õpetaja!


Kaks head artiklit, mida tasuks lugeda.
http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/1_22009/2-5.pdf
http://www.postimees.ee/?id=160164

Üks inimene

Üks inimene ühel päeval lihtsalt tuleb ja muudab su elu.
Üks inimene lihtsalt on olemas ja sellest piisab.
Üks inimene suudab pakkuda sulle nii meeletult suurt turvatunnet.
Üks inimene näitab sulle kui väga ta tegelikult hoolib.
Üks inimene tekitab sinus väga erilisi tundeid.
Üks inimene on su parim sõber.
Üks inimene võib olla kõik!
Üks inimene ...

Minu üks inimene!

Minu Ema!

Pühapäeval oli emadepäev. Võrreldes eelmiste aastatega oli see emadepäev kuidagi väga teistmoodi. Ärkasin vara, issi oli juba üleval ja Katu tööl. Emme veel magas. =)
Päev oli mul juba ammu planeeritud, Kuremaal toimus SW baasipäev, mis oli vääääga vahva! :)
See ei takistanud meil aga emmele kena kink teha. Juba mõni nädal varem murdsime Katsiga pead, mida emmele seekord kinkida. Üks aasta tegime võileivatordi. Sellega meenub kohe see, kuidas ma kadri toas põranda peal sulajuustu leibadele määrisin ja kuidas pärast see kõik põrandale kukkus. Üks aasta sai emmele meeletult suur aialill kingitud. Mõtted olid selleks aastaks no nii otsakorral, kui üldse olla sai. Nuputasime ja nuputasime. Lõpuks otsustasime lihtsa kingi kasuks - teeme pildi. Kõllasime Randole, tema oli kohe nõus nagu alati. So sweet!
Reedel tegimegi siis asja ära. Kobisime Rando ja Mikuga paisuka äärde ning hakkasime klõpsima. Miku oli valguse peegeldaja ning Rando proovis iga hinna eest meie suunurki kõrvade taga hoida. Tulemuseks oli tunni ajaga ligi 460 pilti, mida oli ääääretult palju.
Laupäeval läksime siis Ujula tänavale ning tegime oma valiku. Noh, mis oma valiku, võtsime pigem selle, mis Rando oli fotovabrikusse üles laadinud. Need tundusid ka meile need kõige õigemad. Kui esialgu oli plaan kinkida üks suur pilti, siis lõpuks ei suutnud me ühe kasuks otsustada ning võtsime 24 pilti. Otsustasime kollaaži kasuks.
Õhtul kobis Katu küll tööle, kuid enne seda panime raamile paika pildid, mis ja kuidas. Mina siis kleepisin ja kaunistasin. Õnneks sai samast fotosessioonist ka vanaemadele pildid raamitud ja emadepäevaks kingitud.
Ja siis oli see käes. Pühapäeva hommik. Emme magas ja mina läksin kingiga tema tuppa. Kui nüüd aus olla, siis sellist emotsiooni oma Emalt ei olnud ma veel ühegi kingiga kätte saanud. Mul oli hea meel, kuna südamest tehtud kingitus läks otse südamesse ja seda oligi vaja.

Armastan Sind!