Kiire-kiire!

Kui Eestis olles mõtlesin, et siin aega küllaga blogi veel kirjutada, siis eksisin ikka vägagi!

Lõppenud on 5. nädal ja elu muutub iga päevaga aina kiiremaks ja kiiremaks.
Järele on jäänud 9 nädalat töötada ja ootan juba väga 25. septembrit, et omade juurde saada. Koduigatsus närib ikka meeletult hinge!

Aga, et teile lihtsalt teada anda, mida siin teen siis...
Ärkan iga hommik 5.59, võtan külma duši, panen oma lunchboxi kotti ja hakkan rattaga hommikusöögi kohta vudistama. Tööle hakkan 7.30 - 7.59 vahemikus. Tööpäev lõpeb 21.01. See siis varieerub iga päev natukene, mõni päev täpselt 21.01 mõni päev hiljem. Hetkeseisuga olen kokku töötanud 406 tundi ja 4 minutit.
Iga päev veereb samamoodi õhtusse. Voodis katsun olla kell 10, et ikka magada ka saaks.
Pühapäevad on vabad, siis on meil Sunday meetingud, kus teeme nädala kokkuvõtteid.

Natukene Ameerikast.
See on täiesti naeruväärne, millised need ameeriklased ikka on. KÕIK ON NII SUUR! Söök, autod, majad, teed, inimesed.
Tüüpiline ameeriklane ei tee ise mitte midagi. Väga tavaline on see, et hommikul sõidab maja ette käruga auto, mille peal on siis imemasin-muruniiduk ja vuristab su majaesise puhtaks.
Tüüpiline on siin meeletult suur tarbimine. Poes käimine on kui naljanumber. Toidukärud on siin loomulikult 2 korda suuremad kui eestis ja ameeriklaste kärud on ülekuhjatud. Jah, täpselt nagu filmis. Piim on kanistrites, sest kilepakid või tetrapakendid ei tuleks siin kõne allagi, olek kui üks lonks.
Inimesed söövad koguaeg. Koguaeg ja koguaeg. Refill on normaalne. Ostad omale 1,5 liitrise joogi ja see on nii normaalne, et tahad teist 1,5 liitrit veel tasuta. Saad ka!
Poes on hinnad soodsamad suurematel pakkidel. Pigem osta suur, saad odavamalt ja rohkem tarbida.
Kui rikkamates piirkondades töötada, siis süda hakkab lausa ebanormaalsusest kiiremini põksuma. Majad on taevani, sadu meetreid laiad ja pikad. Kui maja ees seisab 5 autot on see eriti normaalne. vahel ei tasugi selle maja uksele koputada, mille ees seisab vaid üks auto, sest kedagi lihtsalt pole kodus. Siin omatakse ikka päris mitut "pühapäevaautot."

Ise olen terve ja kraps. Väntan siia-sinna, mäes üles-alla, paremale-vasakule.
Loen päevi, samas naudin ägedate peredega kohtumist.
Terve 13 tunnise tööpäeva jooksul võib üks ema sulle nii hea enesetunde anda, et unustad kõik pahad emad ära.
Asi, mis siin mulle väga meeldib on see, et inimesed hoolivad. Head emad hoolivad tõeliselt ja kogu oma südamega, isegi võõrast inimesest, kes nende uksele 21.05 koputab ja haridusalaseid raamatuid näidata soovib.


Ja selle kõige juures on kõige-kõige parem asi - hakkad väärtustama oma väikest maad, oma emakeelt, oma lähedasi ja sõpru!
Pole paremat kohta, kui oma kodu, oma voodi, omad inimesed ja võimalus rääkida oma emakeeles.

Seda on vaja! Saan sellega hakkama!
Igatsen teid kallikesed!
Varsti olen juba kodus tagasi!

Olge tubli!
Maris