Juba augustikuu.

Eelmisest sisekandest juba üle kuu möödas. Aeg lendab ikka päris kiiresti.

Viienda nädala lõpus oli kõik veel kena. Tööd ja kõike muud oli palju. Tänaseks on siis kõike natukene vähemaks jäänud.

6. nädal
Kõik vanaviisi.
Hommikul üles --> sööma --> tööle --> koju --> homne lunch valmis meisterdada --> weekly report ära täita --> pessu --> magama.
Kuues nädal oli meil siis "Pie in the eye" nädal. Orgisiseselt jaotati meid siis paarideks. Taavi-Inge, Elinor-Jana ja Maris-Tody. Võisteldi sitdownide peale. Pühapäeval selgus, kes kaotas, see sai koogiga näkku.
Seekord olin siis mina kaotaja rollis. Tody tegi ÜHE sitdowni rohkem. ÜHE!
Noh, ega siis midagi. Teadsin, et tuleb ka revenge nädal.

Pärast olid kõik ninaaugud ka seda vahukoort täis ja päris pikalt saime piimahaisu enda küljes tunda. Õnneks oli Elinor nii armas ja teatas, et saame oma selle suve teise ujumise teoks teha. Kergitas ikka suunurki küll. =)

Kurikulus 8. nädal.

Esimesed 3 päeva olid numbrite poolest minu suve kõige paremad. Töö sujus väga hästi, pingutasin kõvasti ja kõik oli kena, kuni neljapäeva hommikuni.
Hommikul olin väga väsinud ja erilist tuju tööle minna ei olnud. Tagasiteed aga ei ole ja teadsin, et pean. Sõime hommikusöögi ära, virgutusvõimlemine nagu alati, high five, ratta selga ja minekut.
Sõidan ja sõidan rattaga oma piirkonda ning mõtted juba esimese ukse juures, kuhu koputama minna. Liiklus on kuidagi eriti tihe ja püüan ikkagi jälgida, et teistele ette ei jääks. Sõidan vastu liiklust, sest rattaga kiirteel tee ületamine, et siis samas suunas autodega 200 m vändata, on vägagi eluohtlik. Otseloomulikult pole siin ka jalakäiatele ja jalgratturitele oma valgusfoori.
Ja ma väntan ikka. Siin ei pea aga autojuhid ootama rohelist tuld, et teha parempööret ja nii see juhtuski. Olin valel ajal vales kohas. Autojuht lihtsalt ei näinud mind ja tegi oma parempööret nii nagu siin ikka tehakse.
Bapah! Murdosa sekundist ja ma enam ei vänta. Leban asfaldil ja karjun. Autojuht sai aru küll, et midagi juhtus ja jättis auto seisma. Ainus miinus selle juures on see, et ta parkis oma auto minu jala peale. Seal ma siis leban, karjun ja peksan autot, et see mu jala pealt ära sõidaks. Temal on ikka vaja välja tulla ja mind vaadata, silitada mu pead ja kõike muud. Lõpuks otsustas siiski auto mu jala pealt ära ajada.
Hetkega on minu ümber tuhat inimest. Nagu filmis. Enam pole auto mu jala peal. Katsun liigutada ja mis ma tunnen - kuidas mõlemad minu sääreluud üksteise vastu end hõõruvad. Ilmselgelt on luumurd. Oi, näe. Sääres on auguke ka. Kui jalga liigutan, siis pritsib verd. Ilmselgelt on lahtine jalaluumurd. Liigume allapoole. Labajalg - täiesti ribadeks, nahka ei näe põhimõtteliselt kuskil, suure varba juures auk ja seda kõike nägi kohe. Jalanõud ei pidanud isegi jalast ära võtma. Täiesti juppideks.
Järgmine mõte - kas kellelgi on telefoni?? Lasin tädi 911 helistada, ise helistasin kohe Elinorile. Mõne minutiga oli Taavi ka kuidagi seal. info levis nii kiiresti ja kõik olid seal. Siin jõuab kõige esimesena kohale tuletõrje, siis politsei ja siis kiirabi. Kõik olid umbes 3 minutiga kohal. Hea seegi, eks?
Edasi tegelesid minuga juba kiirabipoisid. Imelik, aga siin ei ole õrnemasoo esindajaid kiirabis. Igatahes, minuga tegeles Michael - how sweet is that? =) Padi pandi jalale toeks ja siis hakati mind küsimustega pommitama. Politsei ja kiirabi läbisegi. Politseile pidin aru andma, mis juhtus ja kiirabile, kuidas end tunnen. Edasi oli juba sõit haiglasse.
Haiglas, tõsteti mind linaga ( one, two, three) lauale ja minu ümber oli kuskil 20 tohtrit korraga. Üks paigaldas kanüüli, teine võttis verd, kolmas paigaldas kaelatuge, neljas mõõtis keha temperatuuri, viies lõikas riideid seljast, kuues pani kilekleidi selga, seitsmes ja ülejäänud tegelesid veel tuhande asjaga. Hullumaja. Nagu filmis, again. Tehti siis minuga igasugu protseduurid ja röntgenpildid ära ning siis jäi üle ainult operatsiooni oodata. Tegin seda mingi 4 tundi, sest olin söönud ja neil polnud vaba opi-tuba.
Operatsioonile sain kuskil 1 ajal ja edasist mäletan siis, kui kell oli 5 lähedal. Op kestis kuskil 2 tundi ja peale seda olin juba oma palatis ning paranemine võis alata.
Haiglas oli kihvt. Arst ja õed olid nii armasad ning sõbralikud. Päevi veetsin seal siis 2. Iga 2 tunni tagant mõõdeti mu vererõhku, veresuhkrut, temperatuuri ja võeti verd. Päevas sain 3 korda korralikku sooja toitu ja enne seda toodi mulle menüü, kust sain kõike meelepärast valida. Haiglas oli mul ka täiesti täiesti oma palat. Kõik viimase peal - tip-top.

Nüüd ma siis olengi siin 2 nädalat karkude ja ratastooliga ringi liikunud ning paranenud. Täna käisin niite välja võtmas ja arstionu doktor Thomasson ütles, et jalg näeb päris hea välja. Tegime uue röntgenpildi ning arutasime, kuidas kõik peaks 2 nädala või siis veidi hiljem välja nägema.
Kondid mul veel kokku kasvanud ei ole, kuid metall ja poldid peaksid konte toetama. Mõne nädala pärast peaks siis luuotsad juba üksteise vastas olema. Järgmine visiit 2. septembril.

Päevad siin kodus on veerenud suht üksluiselt. Hommikul sunnin end magama, et päev veidikenegi kiiremini läheks. Iga päev suhtlen koduga skype'i teel ja õhtuti, kui Eestimaa magab vahin telekast kahte ja poolt meest ning ootan töömesilasi koju.
Sellel nädalal õnnestus 3 korda ka Blake'i (minu landlord) softball'i mängu vaatamas käia ning veidikenegi midagi tarka teha. Emps on 2 raamatut ka saatnud, aga ma ikka ei ole raamatu inimene. :D

Selle suve kõige mõnusam päev oli 15. august. Läksime Blake'i järvemajja akusid laadima. Pühapäevane meeting toimus seal. Seltsi kutsusime ka Priit Suitsleppa orgi. Seltsis ikka segasem. Grillisime, sõime, tegime paberimajandust, õppisime. Pärast oli n-ö. preemiaks paadiga järvel paarutamine. Kes proovis siis veelauaga sõita, kes duubiga, kes ühe suusaga, kes nautis niisama Alabama päikese kuumi paitusi. Ääretult mõnus päev. Hea seltskond ning esimest korda tundsin, et ka meil on siin mõnus suvi! :)
Päike ja paadisõit laadisid akud kenasti täis, et siis uuesti ja pidurdamatult töötada või noh, diivanil päevi õhtusse saata.



Uhh. Nüüd sai küll kena ülevaade mu ülejäänud suvest antud. Kui midagi põnevat toimub, kirjutan.
Seniks, olge tublid!