Pühapäeval oli emadepäev. Võrreldes eelmiste aastatega oli see emadepäev kuidagi väga teistmoodi. Ärkasin vara, issi oli juba üleval ja Katu tööl. Emme veel magas. =)
Päev oli mul juba ammu planeeritud, Kuremaal toimus SW baasipäev, mis oli vääääga vahva! :)
See ei takistanud meil aga emmele kena kink teha. Juba mõni nädal varem murdsime Katsiga pead, mida emmele seekord kinkida. Üks aasta tegime võileivatordi. Sellega meenub kohe see, kuidas ma kadri toas põranda peal sulajuustu leibadele määrisin ja kuidas pärast see kõik põrandale kukkus. Üks aasta sai emmele meeletult suur aialill kingitud. Mõtted olid selleks aastaks no nii otsakorral, kui üldse olla sai. Nuputasime ja nuputasime. Lõpuks otsustasime lihtsa kingi kasuks - teeme pildi. Kõllasime Randole, tema oli kohe nõus nagu alati. So sweet!
Reedel tegimegi siis asja ära. Kobisime Rando ja Mikuga paisuka äärde ning hakkasime klõpsima. Miku oli valguse peegeldaja ning Rando proovis iga hinna eest meie suunurki kõrvade taga hoida. Tulemuseks oli tunni ajaga ligi 460 pilti, mida oli ääääretult palju.
Laupäeval läksime siis Ujula tänavale ning tegime oma valiku. Noh, mis oma valiku, võtsime pigem selle, mis Rando oli fotovabrikusse üles laadinud. Need tundusid ka meile need kõige õigemad. Kui esialgu oli plaan kinkida üks suur pilti, siis lõpuks ei suutnud me ühe kasuks otsustada ning võtsime 24 pilti. Otsustasime kollaaži kasuks.
Õhtul kobis Katu küll tööle, kuid enne seda panime raamile paika pildid, mis ja kuidas. Mina siis kleepisin ja kaunistasin. Õnneks sai samast fotosessioonist ka vanaemadele pildid raamitud ja emadepäevaks kingitud.
Ja siis oli see käes. Pühapäeva hommik. Emme magas ja mina läksin kingiga tema tuppa. Kui nüüd aus olla, siis sellist emotsiooni oma Emalt ei olnud ma veel ühegi kingiga kätte saanud. Mul oli hea meel, kuna südamest tehtud kingitus läks otse südamesse ja seda oligi vaja.
Armastan Sind!
Päev oli mul juba ammu planeeritud, Kuremaal toimus SW baasipäev, mis oli vääääga vahva! :)
See ei takistanud meil aga emmele kena kink teha. Juba mõni nädal varem murdsime Katsiga pead, mida emmele seekord kinkida. Üks aasta tegime võileivatordi. Sellega meenub kohe see, kuidas ma kadri toas põranda peal sulajuustu leibadele määrisin ja kuidas pärast see kõik põrandale kukkus. Üks aasta sai emmele meeletult suur aialill kingitud. Mõtted olid selleks aastaks no nii otsakorral, kui üldse olla sai. Nuputasime ja nuputasime. Lõpuks otsustasime lihtsa kingi kasuks - teeme pildi. Kõllasime Randole, tema oli kohe nõus nagu alati. So sweet!
Reedel tegimegi siis asja ära. Kobisime Rando ja Mikuga paisuka äärde ning hakkasime klõpsima. Miku oli valguse peegeldaja ning Rando proovis iga hinna eest meie suunurki kõrvade taga hoida. Tulemuseks oli tunni ajaga ligi 460 pilti, mida oli ääääretult palju.
Laupäeval läksime siis Ujula tänavale ning tegime oma valiku. Noh, mis oma valiku, võtsime pigem selle, mis Rando oli fotovabrikusse üles laadinud. Need tundusid ka meile need kõige õigemad. Kui esialgu oli plaan kinkida üks suur pilti, siis lõpuks ei suutnud me ühe kasuks otsustada ning võtsime 24 pilti. Otsustasime kollaaži kasuks.
Õhtul kobis Katu küll tööle, kuid enne seda panime raamile paika pildid, mis ja kuidas. Mina siis kleepisin ja kaunistasin. Õnneks sai samast fotosessioonist ka vanaemadele pildid raamitud ja emadepäevaks kingitud.
Ja siis oli see käes. Pühapäeva hommik. Emme magas ja mina läksin kingiga tema tuppa. Kui nüüd aus olla, siis sellist emotsiooni oma Emalt ei olnud ma veel ühegi kingiga kätte saanud. Mul oli hea meel, kuna südamest tehtud kingitus läks otse südamesse ja seda oligi vaja.
Armastan Sind!
No comments:
Post a Comment